Rahapesu ja teavitamiskohustused kinnisvaratehingute puhul
Eksperdid väidavad, et üks iidsemaid rahapesemise viise käib kinnisvara kaudu. Seetõttu toob Lahe Kinnisvara partner ja maakler Andrus Viks välja, kellel ja millal on kohustus teavitada rahapesu andmekaitsebürood ning kommenteerib plaani varjatud kinnisvaraomanike jõulisemalt päevavalgele tuua.
Kes peavad teavitama?
Seadust kohaldatakse ka notari, advokaadi, kohtutäituri, pankrotihalduri, ajutise pankrotihalduri ja muu õigusteenuse osutaja majandus-, kutse- või ametitegevuses, kui ta tegutseb finants- või kinnisvaratehingus oma kliendi eest ja nimel.
Olgem ausad, enamik inimesi, kelle jaoks on oma kodu ostmine ainus suurim tehing elus, ei teagi täpselt, mida rahapesu tähendab, kuid see ei välista kinnisvaratehingusse astumisel ebameeldivatele küsimustele vastamist raha päritolu kohta.
Olgu siis selguse mõttes siin ära nimetatud, et rahapesu on protsess, millega kurjategijad püüavad varjata oma ebaseadusliku tegevuse tagajärjel saadud tulude päritolu. Lisaks rahastatakse samu kanaleid pidi terrorismi nagu ka seaduse nimi ütleb. Tasuks sügavalt järele mõelda, kas kiire kasu saamine kaalub üles inimeste elud, sest nende hulgas võib vabalt olla igaühe lähedaste oma.
Üheks võimaluseks ebaseadusliku tulu legaliseerida on kahtlemata ka kinnisvara soetamine ja nii on Eesti seadusandja pannud kohustuse uurida tehingutesse jõudva raha päritolu ka kinnisvaravahendajatele.
Millal teavitada rahapesu andmebürood?
Seaduse järgi tuleb rahapesu andmebürood teavitada kõigist tehingutest, millega seotud sularahasumma ületab 32 000 € ja mille päritolu tundub kahtlane. Seega, kui klient soovib osta näiteks 50 000 € korteri ja teha makse sularahas, tuleb kinnisvaravahendajal ja notaril tegeleda seaduse järgi sellega, et tuvastada, kust raha pärineb.
Samas, seaduse summades ei maksa kinni olla. Kui ikka muidu päevast päeva kuskil poe taga aega viitev asotsiaal ilmub näiteks välja 25 000 € sularahaga ning avaldab soovi osta maa-alune parkimiskoht, siis kahtlemata tekib ju küsimus, et kust see raha pärit on.
Tänapäeval on Eestis tehingud suurte sularahasummadega pea olematud ja seaduskuulekad kodanikud saavad üsna lihtsasti oma pangakontole kogunenud sissetulekute päritolu tõendada, kuid kolmandatest riikidest pärit kliendid võivad osutuda probleemseteks ja vahendajal oleks tark end kaitsta, lastes raha päritolu selgitada.
Ettevõtjatele, teiste hulgas siis ka kinnisvaravaldkonnas tegutsejaile, tõi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus kaasa kohustuse alates 1. septembrist 2018 avaldada äriregistri juures andmed oma ettevõtte tegelike kasusaajate kohta. Muudatuse eesmärk on muuta ettevõtete omanikustruktuur läbipaistvamaks ja vähendada sellega võimalusi kasutada ettevõtteid rahapesu eesmärgil.
Jah, see toob kaasa ebameeldivana tunduva kohustuse ning ebamugavustunde, sest kellele ikka meeldib, kui tema rahakoti sisu palutakse piltlikult öeldes lauale tühjaks kallata, kuid seadus on täitmiseks ning usun, et piisava selgitustööga saab ka ebameeldivatest asjadest üle.
Maksuvaba piirkond ei tähenda tingimata kuritegu
Kuna teiste riikide eksperdid väidavad, et üks iidsemaid rahapesemise viise käib kinnisvara kaudu ning erinevad Eestiga seotud rahapesu juhtumid on tinginud selle, et tähelepanu hakatakse rohkem pöörama kinnisvaratehingutele.
„Poliitikutel on kõigele lihtne lahendus: kui kusagil on mingi viga, siis keerame aga mutreid kinni,” kommenteerib kinnisvaramaakler Andrus Viks kavasid kinnisvaratehingud luubi alla võtta. “Kas näiteks Neitsisaartelt tulnud raha on alati kriminaalne? Mina küll ei julge nii väita.”
Viksile tundub praegune kontrollilembus, mis järgnenud rahapesubakhanaalile, mõttetu rusikatega vehkimisena pärast kaklust. Riigivõim vaatab kahtlustavalt panku. Pangad omakorda kliente. Agressiivsed tellerid küsivad 1000-eurose ülekande puhul, kes või mis on selle raha taga.
“Ma olen absoluutselt selle poolt, et rahapesu ja terrorismi rahastamisega tuleb võidelda, aga suhtumine, kus leitakse, et midagi on viga ja nüüd vääname kõigil kruvid kinni, ei ole minu arvates ka õige,” räägib Viks. “Isegi Soome Vabariigi ausal kodanikul on juba Eestis väga keeruline laenu saada. Kui tehakse veel mingi täiendav kontrollimehhanism kinnisvaratehingute puhuks – no kes selle kahtlusastme ära määrab, milline tehing on kahtlane? Ega näiteks Briti saartel raha hoidmine ei ole automaatselt kuritegelik.”
Viksi sõnul küsitakse ka Eestilt, et miks meil pole ettevõtte tulumaksu. Seega oleme ka meie mõnes mõttes maksuvaba piirkond. Rääkimata, et paljukiidetud e-residentide puhul on mainekahju oht suur, sest me anname loa kasutada legaalset instrumenti (ärikeha) mujal riikides, kus rahapesu on võimalik.
Kui on küsimusi kinnisvaratehingu ja teavitamiskohustuse kohta, võtke palun ühendust artiktli autori Andrus Viksiga:
Kommentaar ilmus ajalehes “Pealinn“