Kinnisvaramaakler Tauno Pajuri – veerandsajandit Eesti arengut kinnisvarasektoris

Tänavu, kui Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva, möödub minul 25 aastat päevast, mil alustasin tööd kinnisvaramaaklerina. Olen seda ametit pidanud kogu taasiseseisvuse perioodi ja kogenud kõiki muutusi, mis selle aja jooksul on meie majanduses, kinnisvaraturul ning ühiskonnas laiemalt toimunud.

Sattusin üheksakümnendate alguses kinnisvaramaakleri ameti juurde juhuslikult, proovides algul kätt puidutööstuses, ehituses ja ka turvaalal. Jõudsin erinevates ametites selgusele, et mulle meeldib suhelda ja meeldib ka asjaajamise juriidiline pool. Loogilise jätkuna omandasin maaklerioskusi Mendelson & Co Kinnisvarakoolis ja alustasin tööd firmas Kinnisvaraekspert. Esimene objekt, mille ma vahendasin, oli üks korter ja toona, kui erastamine ei olnud veel alanud, ei müüdud mitte omandit, vaid kasutusõigust – kinnisvara ostja ostis õiguse kasutada korterit oma koduna.

Kinnisvaramaakleri töö 90-ndatel

Kinnisvaramaakleri tööprotsess nägi tagantjärele vaadates üheksakümnendatel ja aastatuhande algul välja kaunis kohmakas. Mobiiltelefonid olid vähestel inimestel ja nendega helistamine oli väga kallis. Kinnisvarakuulutusi avaldati vaid ajalehtedes, peamiselt “Soovis” ja “Kuldses Börsis”, aga neid leidus ka kuulutustetulpadel, stendidel, laternapostidel ning trepikodade ustel ja seintel. Kuulutus toimetati ajalehte kas käsitsi kirjutatult või trükimasinal trükitult ja kui see avaldati, võis kontorilaua taga oodata klientide kõnesid või tulid mõned inimesed ise büroost läbi, et objektide kohta rohkem infot saada. Näiteks Lasnamäe korterid maksid 3000-4000 dollarit, sama summa eest võis osta kasutatud sõiduauto Lada viimaseid mudeleid ja vastupidi.

Kui kinnisvaratehinguni jõuti, toimus arveldamine valdavalt sularahas. Üsna tavaline vaatepilt oli notari juures see, kui ostja saabus rahapakkidega, mida siis müüja koha peal üle luges. Ühe pooleteise miljoni kroonise korteri ostja saabus isegi relvastatud turvatöötajate saatel, sest raha oli kaasas kilekottidega ja röövimise hirm ilmselt suur.

Suurimad muudatused on 25 aasta jooksul maakleri töösse toonud aga tehnoloogia ja seadusandluse alased arengud. Esiteks on internet muutnud objektide reklaamimise ja klientidega suhtlemise võimalused kordades lihtsamaks, nii et täna pole ka omanikul hea tahtmise juures kinnisvara müük ja üürimine mingi probleem.

Teiseks on registrite kasutamise võimalused kirjeldamatult käepärasemad. Kui veel tosin aastat tagasi tuli projektidest ja muudest dokumentidest vorpida arutult koopiaid ja neid kaustadesse köita, siis nüüd asendab seda kõike vaid PDF-fail, mida on hõlbus meiliga edastada. Tänu internetile, sotsiaalmeediale ja avalikele registritele on kerge kontrollida ka klientide tausta.

Kolmandaks on seadusandlus täna nii küps, et kinnisvaraturul toimuvad protsessid on valdavalt selged ja mõistetavad kõikidele osapooltele, sealhulgas ka välismaalastele, kelle huvi Eestis kinnisvara soetada on paarikümne aasta jooksul suundunud suvekodude juurest investeerimisobjektidele.

Konkurents on kasvanud

Kui hinnata konkurentsi kinnisvaraturul, siis viimasel kümnendil on omavaheline mõõduvõtmine kinnisvarafirmade ja -maaklerite vahel oluliselt kasvanud. Positiivne on seejuures asjaolu, et libamaaklereid on jäänud vähemaks ja maakleriameti renomee on järjekindlalt paranenud.

Paika pole pidanud ka ennustus, et internet paneb maakleriameti vajalikkuse kahtluse alla. Põhjuseks on siin ikkagi asjaolu, et inimesed ei soovi suhelda üksnes masinatega ja väga paljudel ei ole praegusel kiirel ajal mahti ise kinnisvara müügi või üürimisega tegeleda.

Veerandsada aastat kinnisvaramaaklerina on kokkuvõttes õpetanud, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde – professionaalne maakler on parim abimees vana kodu müügil ja uue leidmisel. See on viimase veerandsaja aastaga tõestatud fakt.

Kui soovite küsida kinnisvara või kinnisvaramüügi kohta, võtke ühendust

Artikkel ilmus 2. veebruaril 2018 Õhtulehes.